KES MA TÄNA OLEN?
Olen meie oma põlist Maausku ja teistmoodi maailma tajuga, ilmavaatega naine, Ürgse VÄE teadja ja vahendaja. Pean pühaks oma esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgin võimalikult palju meie vanu rahvausu kombeid. Usun oma maausuliste esivanemate kombel hinge olemasolu, põliste hiite, allikate ja pihlakaoksa väge. Meie Maausule on omane, et maausulise hing ei kuulu mitte kellelegi ja et igal teol on tagajärg. Olen otsekohene ja kui sa pole valmis kuulma tõde, siis enne mõtle kas tahad tulla. Sa saad valida ja otsustada,
Lisaks meie oma Ussirahva põlisele taiale paeluvad mind väga ka teiste põlisrahvaste põlised traditsioonid. Mulle on põline taig, nõidus ja šamanism oma müstilisusega alati huvi pakkunud ja aja jooksul on see teerada tasapisi aina rohkem avanud end. Ma arvan, et ravitsejaks või šamaaniks saada, peavad miskid soodumused olema, tavaliselt on selleks vaimude ja esivanemate kutse. Need võivad kõik teatud olukordades, läbielamistes, elumuutustes avalduda, tekib huvi ning sa pühendadki ennast täielikult sellele teele. See on südame tee ja see tee on mind valinud ja puudutanud.
Minu vägi tuleb Ilmaruumist ja looduse ürgelementidelt – maast, tuulest, tulest ja veest ning vanadest hõimutarkustest. Minus on kokku sulandunud mitmeid erinevaid külgi – hõimutarkuste hoidja, põlistervendaja, rituaalsete seaduste hoidja, šamaan, füüsiline ja psühho-emotsionaalne tervendaja, metsa- ja soonõid, looduselausuja, soonetasuja, kuuväega kõndija, kondikoguja, hinge sissepuhuja, huntidega koosjooksja, vaimne sõdalane, maa ja pühade hiite hoidja, esivanemate kunstide hoidja, käsitööline, ürgnaine, ema, abikaasa, teejuht, sõber, kuulaja, aitaja, õpetaja, õpilane…..
Ja sinuga kooskõndija, siis kui sa nii valid, otsustad, seda soovid ja vajad.
Põlistervendaja, väeteadja Mana
Ravitseja ja nõia hing on minus olnud juba nii kaua kui mäletan. Minu armas manala teele läinud vanaema ütles ikka, et hea laps, tule pane käed mu valutavatele põlvedele ja klopi mu selga, siis on hää olla…
Seda, et minu eesmärk siin elus on olla tervendaja, sinna juhatas mind sisemine otsing ja hingetöö aga alles teadlikumalt ja selgemalt aastal 2011, olles siis 38 aastane. Olen oma elus erinevaid ameteid pidanud, pikka aega ka turundusalal töötanud, kuid see mis on ette nähtud, see tuleb varem või hiljem. Ühel hetkel jõuad ikka oma asja juurde, oma põliste juurte juurde, looduse juurde, meie oma ussirahva põlise taia juurde.
Nii õppisin aina rohkem enesele küsimusi esitama, vastuseid otsima, enda seest ja väljast, maailma ning loodust jälgima ja tunnetama. Ühel hetkel mõistad, et elu ei ole ainult see, mida silmaga näeme ja kõrvaga kuuleme….
Tõden täna, et tõsist tervendajatööd ongi võimalik teha vaid olles omandanud aastatepikkust elukogemust ja läbinud omaenda sügavad hinge-, tervise-, ning kehaprotsessid. Tõeline tarkus ja teadmised tulevad vaid läbi ürgse usalduse, tugevate juurte ja isiklike läbielamiste, mitte läbi kellegi teise. Maailma saab muuta läbi iseenda ja iseennast saab muuta kui julged väljuda oma mugavustsoonist.
Kolisin Tallinna linnamürast minema aastal 2015 ja päris uus kodu tuli aastal 2017. Minu elupaik täna on metsa ja soo serval, kus loodus on minu jaoks väga võimas kaaslane ja ravitseja. Mida looduslähedasemalt, autentsemalt ja südame järgi me elame, seda terviklikumad ja tervemad me oleme. Tervis ja heaolu on miski, mida tuleb iseseisvalt üles ehitada, keegi teine seda teha ei saa.
Minu teadmiste ja kogemuste pagasisis on tarkusi ning oskusi erinevatest traditsioonidest ning raviviisidest, kuid tegelikult põhinevad kõik ühel või teisel viisil looduse, esivanemate tarkusel, animismil ja šamanismil.
Elades igapäevaselt maa, kuu ja looduse rütmi järgi, koos maa-, kivi-, soo-, ja metsavaimudega, pean tunnistama kui võimas, müstiline, eriline ja iidne on põlislooduse vägi, kui palju ta õpetab kõige loodu seotust, sügavamalt ennast tundma ja teisi arusaamasid erinevatest ilmadest, loodusest, ennustamisest, loodusjõududest ja tervendamisest. See on täiesti omamoodi põline soo- ja metsa ravikunst.
Esivanemate tarkuste ja hõimu traditsioonide, animismi, šamanismi praktiseerimine annab oskused, et tegeleda inimese kõige sügavamate vajadustega, nii tumedate kui ka helgematega. Selle kaudu on võimalik tervendada kaugeleulatuvate hädade algpõhjuseid, et seeläbi taastada oma väge ja terveneda.
Minu kasvamise teel on olnud mitmeid koole ja õpetajaid: Alar Krautmani koolis Pärimusmeditsiin (soonetasumine, kaaniravi, saunaravi, loitsu ja sõna vägi, taimeravi jne) ja põlistarkused, Ahto Kaasikuga pärimustarkused, hiivägi ja loitsuvägi; nõiaväe, taju ja ruunide tarkusi Leesoja nõialt Thule Leelt. Siberi traditsioonilist Hundivaimu šamanismi “Spirit of Wolf“, õpetajad Morsuk Kam ja Karagai Kam, saanud sealt šamaani pühitsuse. Mikk Sarvega šamanismi algtõdesid ja hingede tagasitoomist, Põhjala loodusravi saami teadjanaise Laila Spik-iga, Indra Reinpuuga Austraalia šamanismi, varjutööd. Ruunimaagia ja šamanism – Jörgen I. Erikkson-iga. Osteopraktika, Eesti massaaži- ja teraapiakoolis, Tiibeti traditsioonilist meditsiini ja maailmavaadet rahvusvahelises Tiibeti Meditsiini Akadeemias ja praktiseerinud Tiibetis, õpetajateks Anu Rootalu (Eesti), Dr Nida Chenagtsang (Tiibet), Dr Alexander Arbuzov (Venemaa), Dr Machik (Tiibet) ja Drukmo Gyal Dakini (Tiibet). Ja veel mitmeid teisi suurepäraseid teejuhte.
Minu kummardus ja tänu tuleb kogu südamest kõikidele õpetajatele ja kogemustele, mis mind on saatnud. Kõigel, kellega või millega, oma teel kohtume on oma kindel eesmärk ja oma õpetus, vahel meeldiv, aga vahel ka täis katsumusi.
Kuva: Diana Ruitlane-Rüütli
Kõik erinevad traditsioonid, praktika, sügav kultuur, on palju kogemusi ja õpetusi andnud, aidanud jõuda iseenda suurema taipamiseni ja ka oma juurtele, meie oma põlisele lähemale. Meie oma Ussirahva Põlise taia ja väe juurde.
Kõik põlised traditsioonid on inimesele väga loomuomased, nad on meid kandnud sama kaua kui me Maal oleme eksisteerinud. Põlise maailmavaate kohaselt on inimese heaolu aluseks oma Väe eest hoolitsemine. Maakeeli öeldes taig või väeõpetus – on Väe kasvatamise, kogumise ja tervendamise õpetus. Vägi on teadmised, see on nagu ellujäämisõpetus sellest kuhu oled sattunud ja kuidas sellest olukorrast välja tulla võimalikult leebelt ja tasakaalukalt.
Hundikoda siin on loodud selleks, et hoida tasakaalu inimese ja looduse vahel, hoida elus kultuuri, lugusid, hõimu kombeid ja traditsioone. Olla füüsiline ja psühho-emotsionaalne tervendaja, rituaalsete seaduste hoidja, hõimu tarkuse hoidja, põliste teadmiste hoidja kõige kohta, mida inimelu jooksul sünni ja surma vahel meil kogeda tuleb. Väljaspool aega ja ruumi, et näha elu põhimõtteid avaldumas looduse harmoonilises lihtsuses. Püüan aidata inimesel leida oma kaotatud väge, on selleks põhjuseks siis vaimse või füüsilise keha häda. Vajab keha turgutust või hoopis meel. Pean õigeks inimkehale terviklikku lähenemist, kogu keha on üks tervik ja et olla terve tuleb otsida seoseid ja kõrvalekaldeid kogu vaimsest ja füüsilisest kehast.
Kogu tegutsemine ning tajumine lähtub looduslikust eluseadusest ja elueetikast. Kogu ilmavaade tõdeb, et terve ilmaruum on elav ja hingestatud ning omavahelise energiavõrgustikuga seotud. Elu on püha.
Mana nimega hakkasid mind kutsuma aastaid tagasi, läbi minu unede, esivanemate vaimud. See oli nii korduv ja tugev, et otsustasin selle nime endaga siduda. See on üheltpoolt seotud meie traditsioonis manaväega, manamisega, loitsimisega, vaimujõuga, Ilmaruumi väega, loodusjõuga, sõnade teadjaid nimetati ka Manatarkadeks. Manala on tulnud sõnast maa all ehk, et Mana on seotud surnute ilma tarkusega, Mana valitses lahkunud hingede ilma üle. Mana vaimud toovad head õnne. Mana jõud ja vägi on ka Elujõud.
Hilisemalt suguvõsa uuringut tehes, olen leidnud kauge emapoolse esiema, kelle nimes on sees üks osa minu passinimest (Liisa) aga ka osa vaimude antud nimest (Mana)…. Selle ühenduse leidmine viis taipamiseni, miks vaimud mind niimoodi kutsuma hakkasid. See taipamine, et meil on kõik meie juurtes olemas. Kogu vägi ja jõud, see on nii võimas! Ja esivanemad kutsuvad, tahavad aidata!
Aastate jooksul on Hundikojas käinud inimesed, teelised, õpilased, abiotsijad, hakanud samuti nii nimetama, see on lihtne ja suupärane, see on omaks saanud. Las ta siis olla nii kui vaim on nii otsustanud.
Väge teile!
Põlismõtlused, soo ja metsa ravikunst – hea tervisele, meelele ja ajule.
Sealt leiab alati sisemise rahu, heaolu, jõu, tasakaalu, ürgse usalduse, tarkuse ja tervenduse.
